29.11.25 Postimees: Loodus, majandus ja julgeolek – kuidas valida need kõik?
Tavaliselt räägitakse julgeoleku- ja keskkonnavaldkonnast, justkui oleks need kaks eraldiseisvat valdkonda. Kui aga tõsta fookusesse meetmed, mis teenivad korraga nii keskkonna- kui julgeolekueesmärke, võib see aidata jõuda selleni, et otsuste tegemisel hakatakse nägema loodust, majandust ja julgeolekut mitte eraldi, vaid koos, leiavad Balti Uuringute Instituudi analüütik Johanna Maarja Tiik ning ettevõtja ja TalTechi tööstusökoloogia magistrant Kelli Turmann.
Kolm suve tagasi juuli keskel oli Briti kuninglik õhuvägi sunnitud teatama, et peatab lennud oma Brize Nortoni baasist, kuna kuuma tõttu on lennurada lihtsalt üles sulanud. Samal suvel, vähem kui kuu aega varem, olid mitmed Elroni rongid hilinenud 32 kraadini tõusnud õhutemperatuuri tõttu, kuna nende mootorid kuumenesid üle. Soojenemisest ei pääse ka Lapimaa, kus asuval Rovajärvi suurõppuste ja laskmistreeningute alal on soojemad temperatuurid juba hakanud mõjutama Soome kaitseväe valmisolekut – soojemad talved, sagenenud vihmasajud ja korduvad sulamis- ja külmumistsüklid rikuvad teid ja taristut, raskendavad väljaõpet ning suurendavad ajateenijate varustus- ja ohutusriske.
Need on mõned näited üksnes jahedamatelt laiuskraadidelt. NATO-sse kuuluvatel lõunapoolsetel liikmesriikidel on esinenud juba tõsisemaid probleeme. Näiteks prantslased muretsevad, et enam kui 45 soojakraadi juures on helikopteritel raskusi õhku tõusmisega, kuna kuum õhk on hõredam. Selle meie jaoks ekstreemse juhtumi puhul saab välja tuua, et julgeoleku osas võrdlemisi tundlikus Lähis-Ida piirkonnas võib juba sajandi keskpaigaks olla teatud kohtades 45-kraadiseid päevi umbes nelja kuu jagu aastas ning Afganistanis on juba 50-kraadises kuumuses sõditud masinatega, mis on programmeeritud ohutult töötama kuni 45 kraadi juures.
Äärmuslikud temperatuurid avaldavad infrastruktuuri ning varustuse kõrval loomulikult mõju ka inimestele. Näiteks on Briti parlamendi kaitsekomitee oma raportis valitsusele toonud välja, et umbes aastaks 2040 muutub Küprose kliima nii kuumaks, et teatud kuudel ei saa Briti sõjavägi seal enam treeninguid läbi viia.
Kliima soojenemine on vaid üks seitsmest planetaarsest ökosüsteemi piirist, millest oleme üle astunud. Sisuliselt tähendab piiride ületamine Maa süsteemide destabiliseerimist ja pöördumatuid keskkonnamuutusi, mis ohustavad inimkonna ja ökosüsteemide elujõulisust tervikuna.
Tavaliselt räägitakse julgeoleku- ja keskkonnavaldkonnast, justkui oleks need kaks eraldiseisvat valdkonda. Fookuses on küll sõdade hävitav keskkonnamõju, kuid veelgi olulisem on tähelepanu juhtida sellele, kuidas poliitmajanduslike tegurite (sh ressursside ületarbimise) ning kliimamuutuse koosmõjul vaesuv looduskeskkond mõjutab julgeoleku tagamist meie riigis.
Teataval määral tunnistavad probleemi ka julgeolekuinstitutsioonid üle maailma. Meile olulisim – NATO – kasutab kliimamuutustest rääkides regulaarselt väljendit «ohu mitmekordistaja» (threat multiplier). Kliimamuutustel on probleeme süvendav mõju, mis sisuliselt tähendab seda, et kliimamuutused halvendavad ühiskonnas juba esinevaid kitsaskohti. NATO strateegilises kontseptsioonis on kliimamuutus toodud välja kui «meie ajastut defineeriv väljakutse, millel on põhjalik mõju liitlaste julgeolekule». Sarnast väljendusviisi kasutavad regulaarselt ka ÜRO, Euroopa Liit, Maailmapank ning teisedki mõjukad rahvusvahelised organisatsioonid.
Siiani on meie kaitsevaldkond majandussektorina nautinud paljuski eristaatust, kuna sellele ei kehti suur osa teistele sektoritele kohalduvaid keskkonnanõudeid.
Ka Eestis võiksime sellele seosele rohkem tähelepanu pöörata. Siiani on meie kaitsevaldkond majandussektorina nautinud paljuski eristaatust, kuna sellele ei kehti suur osa teistele sektoritele kohalduvaid keskkonnanõudeid. Näiteks kehtivad militaarsõidukitele keskkonnaeesmärkide osas märkimisväärsed erandid võrreldes muude transpordivahenditega. Kui meil Eestis hakati uut kaitsetööstust planeerima, oli muu hulgas esimeseks ülesandeks leida asukoht, kus põhjustatav keskkonnakahju oleks võimalikult väike. Milleks siis keskkonna hoidmisel vaid sellega piirduda? Kaitsetööstuse keskkonnamõjude nulli viimine pole võimalik, küll aga oleks vaja dialoogi selle üle, kuidas saaks keskkonnamõjusid minimeerida ka teiste meetmetega. Kui me oma riigi julgeoleku tagamiseks peame kaitsetööstuse kuhugi püsti panema ja selle ehitamisest tekkivast keskkonnakahjust ei ole pääsu, siis võib-olla oleks negatiivse kasutusmõjuga toodete tootmise käigus võimalik teha ka midagi head, näiteks tuua Eestisse juurde ökotööstuspargi (ÖTP) arendamise praktikat. ÖTP-le omane «tööstuslik ökosüsteem» põhineb ettevõtete vahelisel koostööl: jagatakse loodusvarade ja muude ressursside kasutamist ning sageli on ühe tootmisettevõtte jääk teise üksuse sisendmaterjal. Niisugune tööstussümbioos loob võimaluse rakendada mistahes tööstuses ringmajanduse põhimõtteid – mida läbivalt soovitatakse kasutada nii ÜRO jätkusuutliku arengu, rohelise kokkuleppe kui ka ESG baasil kestliku rahastuse kasutamise eesmärkide saavutamiseks – sellisel viisil, et selle tulemusel väheneksid kliima soojenemisele kaasa aitavad keskkonnamõjud märkimisväärselt. Kuigi ÖTP-de loomiseks on mitmeid juhiseid, ei ole me neid siiani Eestis üheski tööstusharus kasutusele võtnud. Võrdlusena saab välja tuua, et Soomes on täna kümme ökotööstusparki, ehkki mitte ükski neist ei ole kaitsetööstuse fookusega. Kuigi kaitsetööstuses, kus on palju salastatud infot ja ohutusnõudeid, on ilmselt keerulisem ÖTP-de kontseptsiooni rakendada, võiksime vähemalt alustada sellekohast diskussiooni, keskendudes esmajärgus kaitsetööstuse vähem tundlikele harudele.
Olenemata sellest, et inimestel on erinevad arvamused ja riikidel erinevad võimekused eelnevalt mainitud rohemeetmete rakendamisel Euroopas, jätkab EL poliitikate elluviimist – seda küll senisest veidi enam konkurentsivõime suurendamise võtmes. Ka Balti Uuringute Instituudi 2025. aasta globaalsete megatrendide uuring roheülemineku kohta tõi välja, kuidas dekarboniseerimine ja puhaste tehnoloogiate arendamine osutuvad üha enam strateegilisteks sammudeks Euroopa välissõltuvuste vähendamisel ning majandusjulgeoleku suurendamisel, mitte üksnes keskkonnameetmeteks.
Kliimamuutustega kohanemiseks loodud meetmed on suures pildis selgelt ühiskonnale vajalikud. Ometi on levinud väärarusaamad, justkui poleks sõdade ajal looduskeskkonna kaitsmine mingilgi moel võimalik või et julgeoleku tagamine on võimalik ilma toetava keskkonnata. Tänavusel Tööandjate Keskliidu konverentsil jäi kõlama väljaütlemine, et kaitsevõimet ei saa olla ilma majanduseta ja vastupidi ning rohemeetmed võivad oodata.
Ometi on levinud väärarusaamad, justkui poleks sõdade ajal looduskeskkonna kaitsmine mingilgi moel võimalik või et julgeoleku tagamine on võimalik ilma toetava keskkonnata.
Rohepööre, mis on muutunud toksiliseks märksõnaks, on poliitikute jaoks taandunud tagaplaanile — olulisemaks väljakutseks on saanud ühisosa leidmine dialoogis, mis keskendub julgeolekule ja sellega kaasnevale kaitsetööstusele. Miks? Sest see on üks reaalne õlekõrs majanduse kauaoodatud elavdamiseks ja riiki on vaja ju kaitsta. Euroopas üha pingelisemaks muutunud julgeolekuolukord on loonud pinnase uue kõrgema lisandväärtusega majandussektori arendamiseks, milleks on kaitsetööstus. Majandus toimib aga nii nagu alati: uusi tooteid planeerides arvestatakse toote elukaare etappidega (arendus, turuletoomine, kasv, küpsus ja langus – toim) ja kiiremalt kasvufaasi jõudvad ärimudelid leiavad üsna pea ka investorid. Kuna kasvule orienteeritud majanduse peatset lõppu oodata ei ole, siis tahaks loota, et maailmatasemel vajaliku konkurentsivõime taastamiseks on kusagil Euroopas punt rohetehnoloogiaidusid, kes churchillilikult head kriisi raisku ei lase ning proovivad ühiselt sõlmitud rohelise kokkuleppe eesmärke energiatööstuse sektoris päriselt täita. Isegi EL-i ja Briti endised sõjaväejuhid tegid hiljuti valitsusjuhtidele ettepaneku kasutada NATO kaitsekulude eelarves kriitilise taristu investeeringuteks mõeldud osa muuhulgas ka taastuvenergia rahastamiseks.
Tahaks loota, et maailmatasemel vajaliku konkurentsivõime taastamiseks on kusagil Euroopas punt rohetehnoloogiaidusid, kes churchillilikult head kriisi raisku ei lase.
Hiljutises teleintervjuus viitas ettevõtja Raivo Vare, et seni kuni Euroopa ostab Venemaalt soodsat energiat, kestab ka sõjategevus Ukrainas. Kuidagi veider on mõelda, et roheenergia arendamisel on kaalul inimelud, aga nii seda saab hetkel tõlgendada. Huvitav on siinkohal märkida Project Tempo septembris toimunud üle-euroopalist küsitlust, kus uuriti inimeste eelistatud geopoliitilisi kompromisse kliimamuutustega tegelemisel. Eesti tulemused olid üllatavad: koguni 20% vastanuist valiks odavama energia, isegi kui see tähendaks importi Venemaalt – sama palju kui neid, kes oleksid valmis kiirendama üleminekut puhtale energiale, isegi kui see suurendaks sõltuvust Hiinast. Enamik pooldas energia importi USAst ja Pärsia lahe riikidest, kuigi see aeglustaks kliimaeesmärkide saavutamist. Ainult 17% vastanuist oleks valmis taluma ajutist energiapuudust, et vältida geopoliitilisi järeleandmisi – neid on vähem kui Venemaa odava energia ihalejaid. See näitaja on madalam nii Kesk- ja Ida-Euroopa keskmisest (18%) kui ka ülejäänud Euroopa omast (23%). Kõnekas on, et kuigi räägime sageli Ukraina võidust kui Euroopa ühisest eesmärgist, oleme ise valmis selle nimel millestki loobuma üpris vähe.
Hiljutises teleintervjuus viitas ettevõtja Raivo Vare, et seni kuni Euroopa ostab Venemaalt soodsat energiat, kestab ka sõjategevus Ukrainas. Kuidagi veider on mõelda, et roheenergia arendamisel on kaalul inimelud, aga nii seda saab hetkel tõlgendada. Huvitav on siinkohal märkida Project Tempo septembris toimunud üle-euroopalist küsitlust, kus uuriti inimeste eelistatud geopoliitilisi kompromisse kliimamuutustega tegelemisel. Eesti tulemused olid üllatavad: koguni 20% vastanuist valiks odavama energia, isegi kui see tähendaks importi Venemaalt – sama palju kui neid, kes oleksid valmis kiirendama üleminekut puhtale energiale, isegi kui see suurendaks sõltuvust Hiinast. Enamik pooldas energia importi USAst ja Pärsia lahe riikidest, kuigi see aeglustaks kliimaeesmärkide saavutamist. Ainult 17% vastanuist oleks valmis taluma ajutist energiapuudust, et vältida geopoliitilisi järeleandmisi – neid on vähem kui Venemaa odava energia ihalejaid. See näitaja on madalam nii Kesk- ja Ida-Euroopa keskmisest (18%) kui ka ülejäänud Euroopa omast (23%). Kõnekas on, et kuigi räägime sageli Ukraina võidust kui Euroopa ühisest eesmärgist, oleme ise valmis selle nimel millestki loobuma üpris vähe.
Eesti tulemused olid üllatavad: koguni 20% vastanuist valiks odavama energia, isegi kui see tähendaks importi Venemaalt
Kahtlemata on Eesti julgeoleku tagamine praegusel ajastul eksistentsiaalne küsimus, mille puhul on eriti oluline leida vajalikud vahendid piiratud ressursside tingimustes. Seda olulisem on aga kindlustada, et me ei saeks sama oksa, millel istume. Keskkonnakriiside süvenemisest ning seeläbi maailma julgeolekukeskkonna tervikuna hapramaks muutmisest ei ole Eestil midagi võita, küll aga palju kaotada. Kui kliimamuutus räsib valusalt meie liitlaste sõjavägesid ning sisejulgeoleku institutsioone, mõjutab see otsesel või kaudsel määral ka Eesti julgeolekut.
Kui kliimamuutus räsib valusalt meie liitlaste sõjavägesid ning sisejulgeoleku institutsioone, mõjutab see otsesel või kaudsel määral ka Eesti julgeolekut.
Lisaks kliimasõbralikuma soodsa energia arendamisele ning mõjusate ringmajandusmeetmete rakendamisele kaitsetööstuses, tasub algatada ka diskussioon, missugused keskkonna- ja julgeolekuvaldkonna sammud ja meetmed veel panustavad mõlemasse – nii julgeoleku suurendamisse kui ka keskkonnakriisidega tegelemisse või nendega kohanemisse. Mõningaid selliseid näited on juba olemas ka.
Taastamisökoloogia professor Aveliina Helm on varem rahvusvahelises meedias rääkinud soode taastamise potentsiaalist panustada ka Euroopa julgeoleku suurendamisse, muutes teatud alad vaenlase rasketehnikale läbipääsmatuks ning panustades samal ajal ka elurikkusesse, süsiniku sidumisse ja veerežiimi taastamisse. Eestis on soode hoidmine ja taastamine käsil, kuid sellest räägitakse rohkem vaid keskkonnahoiuga seotud kontekstis. Tuuleparkide planeerimisel on hulk alasid julgeolekukaalutlustel välistatud. Tasub kaaluda, kas ka märgalade ja metsade hoidmisel tuleks arvestada julgeolekukaalutlustega, sest looduslikud märgalad ning põlismetsad saavad olla puhvriks vaenlase eest.
Tasub kaaluda, kas ka märgalade ja metsade hoidmisel tuleks arvestada julgeolekukaalutlustega, sest looduslikud märgalad ning põlismetsad saavad olla puhvriks vaenlase eest.
Norra kaitsesektori terve elukaare kasvuhoonegaaside jalajälge uurinud teadustöö näitab, et kaks kolmandikku selle heitmetest tuleneb tarneahelast ning vaid kolmandiku saab omistada otsestele tegevustele, mistõttu peitub suurim süsinikujalajälje vähendamise võimalus rohelises hankepoliitikas ja tarnijate valikus. Norra näitest järeldub, et süsteemne heitmete kaardistamine ja tarneahela juhtimine võimaldavad vähendada kliimamõju ilma operatiivvõimekust ohverdamata. Kaitsetööstuse turg ei toimi küll päris sarnaselt tsiviilvaldkondadele, ent see ei tähenda, et muutused seal poleks võimalikud.
Kaitsetööstuse turg ei toimi küll päris sarnaselt tsiviilvaldkondadele, ent see ei tähenda, et muutused seal poleks võimalikud.
Sellisest dialoogist oleks võita kõigil. Ühelt poolt tähendab rohelisem kaitsevaldkond tervikuna väiksemat keskkonnamõju ja süsinikujalajälge. Kaitsesektori käes on märkimisväärne hulk ressursse, sh maad, millel on mängida oluline roll tuleviku kliimariskide vähendamisel. Teisalt on kliimamuutustega kohanemise poliitika varasemalt olnud Euroopas peaasjalikult keskkonnaministeeriumide käes ning kaitsesektor on jäänud sellest kõrvale, osalt ka ideoloogilistel põhjustel, milleks on muu hulgas vastandumine «keskkonnaliikumisele» ja poliitiline umbusk, nagu tõi välja Euroopa Liidu liikmesriikides kliimariskidega kohanemist sõja- ja kaitsesektoris uuriv teadustöö. Kui lisaks majanduse jaoks loodud rohelistele meetmetele hakkab ka kaitsevaldkond kliimariske süsteemselt oma strateegiatesse integreerima, siis suurendab ta esiteks oma suutlikkust toime tulla kliimast tingitud julgeolekuohtudega (nt looduskatastroofid, varustuskriisid) ning tugevdab oma rolli kriisikindluse tagamise raamistikus. Lisaks loob see uusi võimalusi rahastuseks ja koostööks valdkondadeüleselt, vähendades samas varasemat ideoloogilist lõhet keskkonna- ja kaitsepoliitika vahel, mida antud uurimuses ühe murekohana kaitsevaldkonna esindajate poolt välja toodi. Eestis kohtame me seda vähem, ent mitmetes teistes Euroopa riikides on ajalooliselt olnud levinud roheliste või vasakpoolsete parteide skepsis sõjatööstuse toetamise osas. Kahetiselt kasulike meetmete fookusesse tõstmine võib aidata seda lõhet ületada – ja ehk lisanduvad edaspidi otsustajate valikusse kõik kolm korraga: loodus, majandus ja julgeolek.
Artikkel avaldati 29.11.2025 Postimehe vahelehes Trinokkel.
